Kuna mul endal lapsi ei ole, siis saan kuulda kõiksugu vahvaid lugusid laste tegemistest ja ütlemistest ühelt oma parimalt sõbrannalt Maarult. Ma olen ikka aegajalt teda utsitanud, et hakaku ka blogima, sest tema on samuti poolpime ja kasvatab last ja tegeleb aktiivselt potimajandusega- kasvatab maasikaid, nuikapsaid, herneid ja no aitab veel oma ämma kurgi, tomati, kartuli ja kõiksugu muude põllusaaduste istutamisel. No kokkuvõtlikult minu meelest samuti üks tragi naine, aga no ta pole nõus blogima. Aga no kui inimene ise oma potensiaali blogimises ei taha ära kasutada, siis teen seda mina ja ehin end alatult võõraste sulgedega. See järgnev lugu ongi lihtsalt minu meelest nii andekas ja naljakas, et seda oleks suisa patt mitte jagada. Maarul on kodus 6 aastane poisiklutt, kes on tohutult armas, tähelepanelik ja nutikas sell. Viimati kohtusimegi Maaruga Joosepi sünnipäevapeol, kus me köögis suupisteid vorpisime teha (õigemini selleks ajaks vorpis ainult Maria neid teha ja meie olime talle lihtsalt oma kohalolekuga vaimseks toeks) ja no siis jätkus juttu kauemaks. Lugu siis järgmine... Telkust tulnud mingisugune jalgadele mõeldud vaharibade reklaam, kui ühtäkki teatab Maaru poeg teadlikult: "Emme, Sul on ka neid vaharibasid tarvis!"
"Miks Sa nii arvad?" päris Maaru uudishimulikult vastu. "No emme, Sul on ju jalad sama karvased kui kääbik Bilbol," teatas poiss teadlikult. Meie muidugi purskusime köögis selle info peale laginal naerma, mille peale Maaru muigas ja ütles, et ta vist ei pea hakkama meile tõestama, et tal EI ole jalad sugugi nii karvased, nagu filmis "Kääbik" Bilbol.
0 kommentaari:
Postita kommentaar